Korduma kippuvad küsimused

Materjali ringlussevõtt on Euroopa standardites EN 13430 ja EN 16848 (kohandatud ISO 18604-st) määratletud kui kasutatud tootematerjali ümbertöötlemist uueks tooteks. Plasti, mida saab pärast kasutamist koguda, sorteerida ja uuteks toodeteks ümber töödelda, nimetatakse mehaaniliseks ringlussevõtuks. Teine võimalus on keemiline ringlussevõtt, mille käigus materjalid lagundatakse monomeerideks, mida saab uuesti kasutada polümeeri tootmiseks.

Toode, mida mikroorganismid (bakterid või seened) võivad lagundada veeks, looduslikult esinevateks gaasideks nagu süsinikdioksiid (CO2) ja metaan (CH4) ning biomassiks. Biolagunevus sõltub tugevalt keskkonnatingimustest: temperatuurist, mikroorganismide olemasolust, hapniku ja vee olemasolust. Biolagunevate plasttoodete biolagunevus ja lagunemiskiirus võivad olla erinevad pinnases, pinnases, niiskes või kuivas kliimas, pinnavees, merevees või inimeste loodud süsteemides, nagu kodukompostimine, tööstuslik kompostimine või anaeroobne kääritamine.

Kompostitavad materjalid on materjalid, mis lagunevad kompostimise tingimustes. Kodusel kompostimisel on palju madalam ja vähem stabiilne temperatuur kui tööstuslikul kompostimisel. Kodukompostimiseks sobivate plastide jaoks puudub CEN-standard, kuid mitmed riigid on välja töötanud ja rakendanud siseriiklikke standardeid kodukompostimiseks kasutatavate materjalide testimiseks ja sertifitseerimiseks. Tööstuslikud kompostimistingimused nõuavad kõrget temperatuuri (55-60°C) koos kõrge suhtelise õhuniiskuse ja hapniku ligipääsuga ning on tegelikult kõige optimaalsemad võrreldes muude igapäevaste biolagunemistingimustega: pinnases, pinna- ja merevees. Vastavust standardile EN13432 peetakse heaks mõõdupuuks pakendusmaterjalide tööstuslikuks kompostimiseks.

Meie jätkusuutlik pakendidisain võimaldab teha pakendikujunduste vahel faktipõhiseid valikuid, see sisaldab neljaastmelist lähenemisviisi kus on arvestatud järgmisega: 1. Materjalide keskkonnamõju 2. Toidujäätmed 3. Turul aktsepteerimine 4. Kulud Kasutatavate mõõdikute arv ja tüüp sõltub esitatavast äriküsimusest. Lihtne küsimus konkreetsete pakendivalikute kaalu või ringlussevõetud sisu kohta nõuab vaid ühe mõõdiku kasutamist. Seevastu kogu toote- ja pakendisüsteemide üldine hindamine ja võrdlemine eeldab olelusringipõhist lähenemist ja mitmesuguste mõõdikute kasutamist. Tavaliselt kasutatavad mõõdikud on järgmised: allikate vähendamine, taaskasutatavus, materjalide ja toidujäätmete jalajälg (süsiniku jalajälg, mageveekasutus, energiakasutus). Meie mudeli eelistatud materjalid on monomaterjalid, taaskasutatavad mittebiolagunevad plastid (PET, PP ja PE) ning biopõhine/taastuv kartong või kiumass. Taaskasutatavaid biolagunevaid plastmassi (PLA, tärklisepõhised) ei eelistata, kuna praeg veel ajavad tarbijad need kergesti segamini tavaliste plastidega ja need pakendid satuvad valesse jäätmevoogu, saastades niiviisi taaskasutusvooge. Need tuleks ära visata koos mitte-taaskasutatavate jäätmetega ja seetõttu ei ole see jätkusuutlik lahendus, kuna need põletatakse kohe ära. Samuti ei soovitata kasutada pakkematerjale, mis on valmistatud segamaterjalidest, mida tarbijad automaatselt ei eralda.

Jah! Pakendatud toodete jalajälg (CO2 ekv ja veekasutus) on sageli väiksem kuna ei teki toidujäätmeid, mis on tingitud kadudest tarneahelas ja pakkimata värskete toodete jaemüügist. See kehtib mitte ainult eritellimusel valmistatud ümbrisega kurkide kohta (välja arvatud juhul, kui neid turustatakse kohalikult), vaid ka enamiku värskete toodete kohta. On erandeid, eriti kui toiduainete ja pakendite suhe on madal, nagu näiteks spinati puhul, kus eelpakendatud toode ei tasakaalusta pakkimata spinati kadude mõju. Ainuüksi jalajälje seisukohast on neid tooteid kõige parem müüa lahtiselt, kuid muid tegureid võib pidada avalikkuse jaoks olulisemaks – nagu hügieen, lihtne transport, portsjoni jagamine ja kaubamärgi kasutamise võimalus –, mis mõjutavad jaemüüjat müüma toodet pakendatud kujul.

Ükski pakend ei ole täielikult jätkusuutlik, sest tootmine nõuab energiat ja tekitab jäätmeid. Kuid disainerid saavad muuta pakendid säästvamaks, võttes arvesse keskkonnamõjusid tootmise, kasutamise ja kõrvaldamise ajal, tagades samal ajal toote kaitsmisel optimaalse jõudluse. Peamine probleem tuleneb ülepakendamisest, mis on tootjatele kulukas ja tarbijatele tüütu. Pakendite peamine ülesanne on aga vältida toidujäätmete tekkimist tarneahelas. Peame tasakaalustama ala- ja ülepakendamise. Toidu raiskamise vältimiseks tuleb vältida alapakendamist, kuid kulude ja tarbijate segadusse ajamise vältimiseks tuleb hoiduda ka ülepakendamisest. Seetõttu vajame optimaalse pakendikujunduse saavutamisel läbipaistvat ja vastutustundlikku suhtlust tarbijatega. Selleks kõigeks on vaja leida võimalusi uuenduseks, mida toetavad tarbija vajadused, keskkonnamõju, tehnilised võimalused ning läbipaistev ja vastutustundlik suhtlemine tarbijaga. Materjali valik sõltub tootest, kuidas seda hoitakse, kuidas seda väljastatakse, kas seda soojendatakse või jahutatakse, kuidas seda transporditakse, kauplustes välja pannakse, tarbijate poolt kasutatakse ja utiliseeritakse.